15. aprillil 2021 oli mul au esineda riigikogu istungil ning esitada seisukohti teemal “Kliimaneutraalne Eesti 2035” (video). Kõne õnnestus hästi ning mitmed järgmised ettekandjad viitasid sellele korduvalt tagasi. Kuna olin ise puldis esimesena, ei saanud mina aga viidata ja rõhutada teiste esinejate mõtteid, kuigi oleks väga tahtnud. Teen seda siis nüüd tagantjärele istungi stenogrammi põhjal ja keskendun kliimapoliitika vanemteaduri Annela Anger-Kraavi poolt öeldud välja sõnumitele, kuna need vajavad minu hinnangul täna tulevikule mõeldes enim tähelepanu.
Esiteks hetkeolukorrast: “Oleme praeguseks põhjustanud soojenemise, mis on natukene üle 1 kraadi, Eestis on soojenemine juba 2 kraadi ümber ja kui me mõtleme Arktikale, siis juba 3 kraadi ligi. Ja tasakaalust välja viies kliimasüsteemi, ei tähenda see mitte kellelegi head.” Jah, kliimamuutuste mõjud ei jaotu ühtlaselt ja need ei oota viisakalt, kuniks meie oleme valmis neid vastu võtma. Kui mina 2018. aastal ennast kliimateemadesse sisse hakkasin lugema, sain teada erinevatest murdepunktidest, mis ühel hetkel võivad realiseeruda – näiteks jäävaba Arktika, Siberi igikeltsa sulamine või Amazonase vihmametsade pöördumatu muutumine. 2020. aastast võib juba leida uudislugusid kõigi nende probleemsete nähtuste reaalsetest ilmingutest. Prognoosist kusagil mudelis on saanud paar aastaga mõõdetav tõsiasi. Nagu tõdes ka Anger-Kraavi: “Iga aasta ja iga kord, kui need raportid välja tulevad, iga uus raport näitab pilti, mis on, ütleme niimoodi, vähem meeldiv.”
mille jooksul on välja arenunud stabiilne ja meile hästi tuntud tsivilisatsioon. Autor: John Gowdy
Mida on vaja siis teha? “Kas Eesti peaks saavutama 2035. aastaks kliimaneutraalsuse? Põhimõtteliselt jah” ning “On vaja palju pikaajalisemat visiooni kui kas kliimaneutraalsus 2035 või 2050.” Nagu Jevgeni Ossinovski instungi ajal teravmeelselt märkis, on valitsusel raskusi ka kaks nädalat ette näha, veel vähem siis 20-30 aastat või veel kaugemale. Majandusprofessor John Gowdy viitab oma eelmise aasta teadusartiklis samale probleemile, et lühike vaade nii suurele probleemile on üsna kasutu: “An evaluation of climate change risks that only considers the next 85 years [to 2100] of climate change impacts fails to provide essential information to stakeholders, the public and the political leaders who will ultimately be tasked with making decisions about policies on behalf of all, with impacts that will last for millennia.”
Olgu, peame tegutsema! Aga kuidas? Anger-Kraavi seletas riigikogu liikmetele väga lihtsalt lahti valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC neli põhilist stsenaariumit, mainin nendest kahte eksreemsemat. “Esimene stsenaarium, mis oleks tegelikult kõige ideaalsem, on see, kui me kõik vähendame omaenda tegevusega ja eluga seotud emissioone. Siin on kaks poolt. Üks on meie teadlikud valikud panna tulesid rohkem kustu ja teine pool on see, et on tehnoloogiad, mis meid sellega aitavad” ja vastukaaluks “Neljas stsenaarium, kus me areneme edasi täiesti süsinikuintensiivselt, energiamahukalt ja siis loodame, et meil on mingid tehnoloogiad kusagil sajandi keskel, mis siis tõesti suudavad meie praeguse eluviisi ära kompenseerida.” Olles ise neil teemadel inimestega omajagu suhelnud, kalduvad paljud just neljanda stsenaariumi poole, sest selle käigus peaks kõige vähem tänast raiskavat ja reostavat elukorraldust muutma. Aga kas see on ka tegelikult tõenäoline asjade kulg? “Ma arvan, et mis on juhtunud, on see, et me ootame mingeid tehnoloogiaid, mis asja ära lahendaks, aga need tehnoloogiad on juba 50 aastat [väidetavalt kohe]olemas olnud. Ja need ei ole [ikka veel] siin.”
Seega, käitumuslikud muutused on paljude inimeste (sh poliitikute) jaoks vastumeelsed, ning ainult tehnoloogilist võluvitsa ka ei paista. Mis siis üle jääb? “Me peame ka mõtlema kohanemisele ja peame mõtlema sellele, kuidas me aitame loodusel kohaneda.” Mõelgem siis süvitsi ka selle peale tänasel rahvusvahelisel Maa päeval nr 51.
Dr Madis Vasser 